Eesti
English Norsk
Saatkond » Saatkonna ajaloost »

Saatkonna ajaloost


Eesti ja Norra vahelistest suhetest 1918-1940

Arti Hilpus

Avaldatud koguteoses: Estland og Norge i fortid og nåtid (2010)

1917. aasta lõpus, pärast enamlaste võimuhaaramist Venemaal, otsustas Eesti Maapäev kui eesti rahva seaduslik esinduskogu moodustada välisdelegatsiooni, et viia Eesti tuleviku küsimus rahvusvahelisele tasandile. Vahetult enne Saksa okupatsioonivägede Tallinna saabumist kuulutati Eesti 24. veebruaril 1918 iseseisvaks vabariigiks, millele välisdelegatsioon pidi otsima rahvusvahelist tunnustust ja toetust. Delegatsiooni liikmed saabusid märtsiks 1918 Stockholmi, kust osad neist peatselt edasi sõitsid Londonisse. Skandinaaviasse jäid paigale välisdelegatsiooni juht, hilisem Eesti riigivanem Jaan Tõnisson, samuti Karl Menning, kes asusid algul Stockholmis ja hiljem Kopenhaagenis. Neutraalsetes Põhjamaades said Eesti esindajad küll vabalt tegutseda, kuid riikliku tunnustuse küsimuses ei õnnestunud neil eriti edasi liikuda. Niikaua kui Eesti oli okupeeritud ja Esimese maailmasõja lõpptulemused polnud selged, eelistasid Põhjamaade valitsused jääda äraootavale seisukohale ja Euroopa suurriikidega vastuollu mitte sattuda.

Märtsi keskel 1918 peatus Oslos, mis tollal veel Kristiaania nime kandis, välisdelegatsiooni liige Eduard Virgo, hilisem Eesti chargé d’affaires Skandinaavia riikides. Ta oli Norras läbisõidul, et siirduda Bergeni kaudu Inglismaale. Virgol, kes oli varem tegutsenud meremehe ja ajakirjanikuna, oli Oslos mõjukaid tuttavaid, kelle abiga lootis ta Eestile toetust hankida. On säilinud Virgo kirjad Jaan Tõnissonile Kopenhaagenis, kus ta annab aru oma kohtumistest ja jagab soovitusi kontaktide osas. On teada, et Tõnisson käiski aprillis 1918 koos Karl Menninguga Oslos ja sellest kirjutati pikemalt ka Norra ajalehtedes, kuid lähemad andmed tolle reisi tulemustest puuduvad.

Uuesti kohtame Eduard Virgot Oslos juulis 1918, mil ta oli tagasiteel Taani. Seekord üritas ta pääseda ka Norra välisministri Nils Claus Ihleni jutule, et uurida võimalusi Eesti iseseisvuse tunnustamiseks. Peatselt sai aga selgeks, et olukord polnud Norras veel selleks küps. Välisminister vabandas end suure töökoormusega ja Virgol õnnestus rääkida vaid ühe ministeeriumi keskastme ametnikuga. Selle kõrval kasutas ta juhust, et teha paaris suuremas Norra ajalehes Eesti asjale reklaami, sobitada uusi tutvusi ning käia kohtumas kohalike USA, Suurbritannia, Rootsi ja Soome saadikutega.

Diplomaatiline õhkkond muutus Põhjamaades Eesti jaoks soodsamaks pärast 26. jaanuari 1921, mil Liitlaste Ülemnõukogu ehk Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia valitsused otsustasid tunnustada Eesti Vabariiki de jure. Juba 5. veebruaril tegid sedasama Rootsi, Taani ja Norra. Esimene Norra saadik Eestis Andreas Tostrup Urbye, kes siis resideeris Helsingis ja oli hiljem viisteist aastat saadikuks Nõukogude Venemaal, esitas oma volikirja Eesti riigivanemale Konstantin Pätsile 10. juunil 1922.

Eesti esimeseks diplomaatiliseks esindajaks Norras tuleb pidada välisdelegatsiooni liiget, endist „Vanemuise“ teatri direktorit Karl Menningut. Esialgu tegutses ta Kopenhaagenis ja alates 1920. aasta maist Stockholmis, kattes sealt kõiki Skandinaavia riike. 1921. aasta kevadel, pärast seda kui Menning oli määratud asjuriks Saksamaale, võttis tema ameti üle Eduard Virgo, kelle ametinimetus oli peakonsul ja chargé d’affaires. Seega puudus Eestil kõrgemal tasemel esindatus Põhjamaades kuni 1928. aastani, mil täievoliliseks saadikuks nimetati teenekas seltskonnategelane ja endine riigivanem Friedrich Akel. Viimane andis oma volikirja Norra kuningale Haakon VII-le üle 21. juunil 1928.

Kahjuks ei leidu Eesti Riigiarhiivis palju Välisministeeriumi või Stockholmi saatkonna dokumente, mis käsitleksid Eesti-Norra suhteid. Need vähesed on tihtipeale juhuslikud ja fragmentaarsed teated, mis puudutavad protokolli- või informatsiooniküsimusi. Näiteks on säilinud mõnede kõnede tekstid, mida saadikud pidasid volikirja üleandmise tseremoonial. Muuseas, mitmed Eesti esindajad Norras on oma mälestustes üsna üksmeelselt esile tõstnud, kui lihtne ja rahvapärane oli kuningas Haakon oma suhtlemises, seda ka välismaiste diplomaatidega. Temaga võis sundimatult kõneleda mis tahes teemal ja vahel võis suisa kaduda mulje, et oled kohtumas valitseva monarhiga.

Siiski ei külastanud esimesed Eesti saadikud Norrat ainult selleks, et anda üle oma volikiri ja järgneval audientsil kuningaga pisut vestelda. Aeg-ajalt võtsid Stockholmi saatkonna diplomaadid ette ka pikemaid, umbes kahenädalasi informatsioonivisiite Norrasse, mille käigus tutvuti kohapealse olukorra ja inimestega põhjalikumalt. Viimase sarnase külaskäigu tegi saatkonna sekretär Edgar Pärli 25. juunist 3. juulini 1940 – ajal, mil nii Norra kui Eesti olid juba vaenulike suurriikide poolt okupeeritud ja Stockholmi saatkonna endagi päevad loetud. E. Pärli aruanne annab lühikese olukirjelduse äsja Saksa vägede poolt hõivatud Norrast ja meeleoludest kohaliku rahva hulgas.

Veidi ulatuslikumalt on Eesti Riigiarhiivis säilinud kirjavahetus Norras asunud aukonsulaatidega. 1939. aasta seisuga olid Eestil aukonsulaadid Oslos, Haldenis, Stavangeris, Bergenis, Trondheimis, Narvikis, Tromsøs ja Vardøs. Millega tegelesid Eesti tolleaegsed aukonsulid? Nagu näha, oli konsulaatidega ühtlaselt kaetud kogu Norra rannik ja nende üheks oluliseks funktsiooniks Eesti laevade ja meremeestega seotud küsimuste lahendamine. Mõnikord on aukonsulitel palutud kirjutada tegevusaruandeid, mis annavad üsna värvika pildi kahe riigi majandus- ja konsulaarsuhete hetkeseisust. Nii on aupeakonsul Oslos Richard Bjercke kirjutanud põhjaliku aruande 1925. aasta kohta, millest saame aimu riikidevahelisest kaubavahetusest, Norra sisepoliitikast ja majandusolukorrast. Tänapäeva terminoloogiat kasutades võiks öelda, et aukonsulaatide tegevuses oli kahe maailmasõja vahel olulisel kohal äridiplomaatia (nagu välisturu otsimine Eesti toodetele või puhkamisvõimaluste tutvustus Eesti kuurortides) ja avalik diplomaatia. Viimane tähendas näiteks seda, et levitati Eestist saadetud infomaterjale, avaldati artikleid Norra ajakirjanduses, saadeti Eestisse väljalõikeid kohalikest lehtedest ning aidati korraldada norra ajakirjanike Eesti-visiite.

31. augustil 1940 saadeti Eesti aupeakonsulile Oslos kommunistide poolt ülevõetud Eesti välisministeeriumist korraldus anda konsulaadi juhtimine ja arhiiv üle Nõukogude Liidu esindusele. Kuivõrd Norra oli okupeeritud Saksamaa poolt, kes oli sel ajal nõukogulaste liitlane, ei olnud konsulaatide tegevuse jätkamiseks palju võimalusi. Olukord muutus pärast Teise maailmasõja lõppu ja Norra vabastamist. Eesti aukonsulid R. Bjercke Oslos ja B. Brekke Trondheimis jätkasid oma tegevust Eesti huvide kaitsmisel veel aastakümneid ja neil kujunesid välja head sidemed Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse liikmetega Rootsis. Samuti ei tunnustanud Norra valitsus kunagi Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.

 

TopBack

© Eesti Suursaatkond Oslos Parkveien 51A, 0244 Oslo, Norra tel. (47) 22 54 00 70, e-mail: embassy.oslo@mfa.ee